Juba enne Tartusse kolimist teadsin ma, et tahan kooli kõrvalt ka tööle minna. Kuna mu kallis sõbranna Aleksandra töötas tol ajal ühes riidepoes, läksin kohe maad kuulama, et kus siis on parem, kas poes või kohvikus (eelnevalt olime mõlemad kohvikus töötanud). Sannu arvas, et poes on klienditeenindajana kindlasti lihtsam, kuna on ainult 2 varianti: sobivat toodet kas on või ei ole. Üldjuhul on kohvikus aga nii, et kui söögi/joogiga midagi on, siis langeb vastutus alatihti just ettekandjale, kes siis olukorra lahendama peab. Riidepoes sellist asja pigem ette ei tule, sest kui konkreetne ese ei sobi, ei saa teenindaja sinna midagi parata.
Kuigi ma olen töötanud ka kahes erinevas söögikohas, pole ma tegelikult kunagi tundnud, et ettekandjatöö oleks minule. Veel vähem sobiksin ma kokaks. Nii otsustasingi, et Tartus proovin kätt riidepoes. Kuna kolimiseni oli veel aega maa ja ilm, sain seda mõtet üsna kaua seedida. Pool aastat hiljem oli mul välja kujunenud ideaalne ettekujutus uuest ametist ja töökohast. Olles jõudnud Tartusse, hakkasingi aktiivselt tööd otsima. Selgus, et polegi nii kerge leida just sellist tööd nagu ma tahaksin. Aga vähemaga ma ka leppida ei tahtnud. Otsustasin otsida nii kaua, kui saan, et leida töökoht, mis vastaks võimalikult palju minu ootustele.
Kõige tähtsam oli minu jaoks asukoht. Kuna elame kesklinnas, siis eeldasin, et töökoht peaks asuma kas Tartu kaubamajas, Kvartalis või Tasku Keskuses. Aga nagu elus ikka, laiendati hiljaaegu just Lõunakeskust, mis asub linna teises otsas ja loomulikult otsitakse palju uusi töötajaid just sinna. Iseenesest oleks kõik klappinud, sest valik erinevate poodide ja töökoormuste vahel oli lai. Aga minu, kui väikelinna tüdruku jaoks on üsna masendav iga päev ühistranspordist sõltuv olla (been there done that kui elasin Saksamaal). Otsustasin, et kui muud ei leia, siis lepin Lõunakaga, aga enne vaatan veel ringi.
Teine tingimus oli, et töö peab olema osalise tööajaga, et saaksin ka kooliga tegeleda. Veel parem, kui saaksin ise kuude lõikes töökoormust veidi suurendada/vähendada. Ettekujutus sellisest tööst tundus küll üsna absurdne, kuid ma tean, et tegelikult on palju kohti, kus osalise tööajaga töötajad saavad koormust tõsta. Seega, ei andnud alla!
Kolmandaks sooviks oli tegelikult kõige elementaarsem asi: pood ja seal olev kaup võiks ka mulle huvi pakkuda. Pean silmas, et ilmselgelt on lihtsam tegeleda millegi müügiga, mis mulle endalegi vähemalt natukenegi huvi pakub. Ning lisaks sellele, oli minus veel väike soov, et see võiks olla mõni selline pood, kus käib täpselt parasjagu kliente. Mitte liiga palju, nii, et pood on pidevalt sassis ja korda teha ei jõua/pole mõtet. Aga ka mitte liiga vähe, nii, et kui üks klient siseneb, siis see on nagu päeva kõrghetk.
Eks muidugi oli mul veel väiksemaid soove ja eelistusi ka. A'la kollektiiv võiks olla nooruslik, tööpäevad võiksid alata peale kella kümmet hommikul jne. Aga nendesse ma juba kinni ei jäänud. Eelistused võivad küll olla, aga siiski tuleb osata realistlikult mõelda ja liiga kaua ei saa ka otsustada =)
Aga vahel elu lihtsalt toob meieni õiged asjad. Niisama lihtsalt kui leidsin sobiva töökuulutuse, kirjutasin valmis ka motivatsioonikirja ja saatsin ära oma CV. Pärast töövestlust sain aru, et just see on see koht, kus tahaksin töötada. Kõik minu "tingimused" klappisid. Ja mitte ainult! Kaetud olid ka minu väiksemad eelistused seoses kollektiivi ja tööajaga!
Nädalapäevad hiljem saingi kauaoodatud telefonikõne, et ma saan tööd! Olin selle üle väga rõõmus, kuid tegelikult olin ma juba natukene sellega arvestanud ka, sest vestlusel läks hästi ja töökuulutuses oli kirjas, et otsitakse töötajaid. Seega mõtlesin, et miks ma ei peaks siis saama. Hiljem kui läksin oma pabereid tööle viima, sain aga teada, et peale minu ei võetudki rohkem kedagi. Nüüd ma mõtlen, et vedas ikka küll =)
Homme on minu esimene tööpäev ja ma olen sellepärast juba elevil. Loodan, et kõik läheb hästi. Et ma neile ikka meeldin ja et ka mulle seal meeldib :)
No comments:
Post a Comment