Lõuna-Eestit avastamas

Kui ma kevadel Teeme Äral käisin, sain kingituseks Pokumaa pileti kogu perele. Mäletan, et kui ma väike olin, meeldisid mulle täiega pokud ja Pokuraamat, aga seal kohapeal polnud ma veel kunagi käinud, sest see asub Haapsalust väga kaugel, Võrumaal. Jäigi siis mõte, et kui Tartusse kolime, siis käime ära. Pilet pidi kehtima suve lõpuni ja mõtlesin, et aega on. Aga nii kiiresti tuligi suve lõpp kätte ja meil ei jäänud muud üle kui kasutada viimast võimalust. Laupäeval seadsimegi siis sammud (autorattad) Võrumaa poole ja teekond osutus oodatust palju huvitavamaks :D 

Meie seiklused algasid juba enne kohale jõudmist. Esiteks oli ilm päikseline, mis on eelmist nädalat vaadates küll väga haruldane. Teiseks pidime kohalejõudmiseks sõitma 13km mööda kruusateed. Noh, ega hullu polnud, aga kui pissipeatuse tegime, pidin äärepealt maole peale astuma. Sellel pole tegelt kruusateega pistmist, aga siiski, miks just mina? Miks mitte Ants? Tema pole veel kordagi elusat madu looduses näinud ja oleks selle kogemuse eest ilmselt tänulik olnud :D Aga mina, kes ma maal koos nendega üles kasvasin, olen neid näinud rohkem kui küll ja sellest kujuneski mul see foobia välja. Nojah, olin shokis ja pissil ei käinudki. Sõitsime Pokumaale edasi ja autot parkides näen aknast no arvake ära keda! Eks ikka Mairit. Hüppasin kohe autost välja ja hüüdsin üle parkla Mairi-Mairi. Ja oligi tema, ja Mati oli veel ka :D Mairi on siis minu kooli huvijuht ja õpetaja. Täiesti hull kokkusattumus lihtsalt. Tuleme mõlemad Eesti teisest otsast kohale ja põrkame kuskil Võrumaa metsateel kokku. Lisaks oli see veel täiesti ebareaalne sekundite mäng ka, kuna tee oli nii kurviline, et hetk hiljem või varem poleks me neid näinudki. Ja see pani mind mõtlema, kui tihti tegelikult elus me võime olla kellegi tuttavaga samas kohas, aga me lihtsalt ei saa seda kunagi teada, selle sama sekundite mängu pärast :D

lisaks maole oli ka pisikesi sisalikke väga palju :)

(neid ma ei karda)

Igal juhul olin ma kõigest väga elevil ja suundusime siis lõpuks Pokumaale. Sealne maja koosneb kahest osast, mida kutsutakse suureks ja väikeseks pokuks. Ma ütleks, et seal on küll igale vanusele midagi! Keldrikorrusel on muuseum, kus saab Edgar Valteri eluloo ja elutööga lähemalt tutvuda. Mind vaimustas see väga. Näiteks ei teandud ma varem, et ta on nii paljusid raamatuid illustreerinud. Nende hulgas ka minu kunagine lapsepõlvelemmik "Sipsik" või 1.klassi aabits. No on ju olulised raamatud =) Eriti huvitav on veel see, et tegelikult ei olnud tal kunstiharidust ja et tema maalide arv ei ole teada, kuna ta kinkis neid tihti sõpradele - tuttavatele. Samuti ei leia tema maalidelt kuupäevi, sest kunst elab ajas ja nagu ta ise ütles, siis kui kedagi peaks huvitama, millal teos on valminud, võib ta lihtsalt võtta tema sünni-ja surmapäeva ning eks ta selles vahemikus valmiski.. :D 

Kõige rohkem vaimustas mind aga Edgar Valteri elukäik. Arvan, et ta võiks meile kõigile eeskujuks olla. Tema julges oma unistuse, või nagu Coelho kirjutab, oma loo järgi elada. See, kuidas ta oma elu teises pooles otsustas linnaelu sinnapaika jätta ja maale metsa sisse kolida ning kui pühendunud ta iga oma teosega oli, on imetlust väärt! Muuseumis oli ka tema isiklike asjade näitus, mis oli samuti superhuvitav. Minule kui looduse inimesele on lihtsalt armas ja hea näha, kui seotud võib üks inimene loodusega olla ja kui väga ta loodust hoidis ja armastas :)

mulle vist meeldis seal :D

Suures pokus olid veel köök, kui sai teed teha ning lastele mõeldud mängutoad. Väikeses pokus sai ise pokut meisterdada. See oli päris humoorikas :D  Ja kõigele lisaks olid seal veel 4 päeva vanad kalkunitibud. No ma oleks juba puhtalt nende nägemise pärast Tartust kohale sõitnud :D

Ants nägi seda jänest järgmisel päeval unes,

mina tibusid ei näinud :D

Lisaks on Pokumaal ka väliala ja matkarajad. Välialas saab tutvuda traditsioonilise taluõuega kaasa arvatud suitsusaunaga. Ja nagu kirss tordil on seal ka pannkoogitare, kus olid lihtsalt parimad pannakad üldse! Matkaradadele läksime kõige viimasena. Mina muidugi lootsin kukeseeni leida ning see mul ka õnnestus! Ants muidu seeni ei söö, aga neid otsides sattus ta sama hasarti kui mina :D Veel olid seal vaatetorn ja õunaaed ja üks teine talu, mille õuel sai ringi vaadata. Ning kõige lõpuks nägime ka pokud ära! Igati korda läinud päev, ma ütleks =)

Reisimine

Paar aastat tagasi detsembrikuus soetasin endale raamatu "Minu väga hea aasta". See raamat on sellises töövihiku vormis, kus on sees küsimused ja ülesanded, millele mõelda ja mida lahendada. Põhimõtteliselt aitab see raamat uueks (elu)aastaks plaane teha ning eesmärke seada. Minu jaoks kõige olulisemaks selles raamatus sai list nimega "Minu 50 eesmärki uueks aastaks". Selgitusena oli seal kirjas, et sinna tuleks kirjutada kõik eesmärgid, mis vähegi pähe tulevad, isegi kui need tunduvad keerulised või võimatud. Selline unistuste üles kirjutamine juhib tegelikult meie alateadvust ning nii suudame rohkem asju ka tegelikult korda saata, isegi, kui see alguses tundub liiga ebareaalne. 

Ega ma ei osanud sellest listist suurt midagi arvata. Kirjutasin umbes 30 eesmärki ära ja hiljem lisasin mõned, kui midagi meelde tuli. Järgmiseks ülesandeks oli raamat ära panna ja alles poole aasta pärast uuesti avada ning nimekirja vaadata. Minu suureks üllatuseks olin täitnud väga mitu eesmärki, mille kohta alguses mõtlesin, et ah, nagunii ei saa/julge/pole võimalust neid teha. See motiveeris mind tõeliselt ning ka järgmisel poolaastal saavutasin veel palju!

Alates sellest ajast olen ma iga aasta alguses koostanud sarnase nimekirja. Sellel aastal suutsin üles kirjutada 40 eesmärki ning tänaseks olen neist täitnud juba 24 (60%). 

Kuhu ma selle jutuga välja tahan jõuda, on see, et aastal 2017 tegin omale eesmärgi külastada vähemalt kolme riiki, kus ma veel käinud pole ning samuti võtta ette vähemalt kolm välismaareisi koos Antsuga. Ja need eesmärgid said täidetud juba juunikuus! Ma olen selle üle väga uhke ja endaga rahul, sest majanduslikult ei ole just lihtne koolilõpetamise, remondi ja kolimise kõrvalt veel reisida ka. Loomulikult näis see eesmärk mulle aasta alguses naiivsena. Eriti veel mõte, et jõuaksin seda kõike teha juba juunikuuks. Aga näete, panin mõtte kirja ja lasin oma alateadvusel endani õiged võimalused ja otsused tuua. Vahemärkusena mainin, et nendest trippidest võib luksuslikumaks puhkuseks pidada vaid Egiptuse reisi, ning toonitan siinkohal eriti, et kõik ülejäänud reisid olid nn säästureisid. Ütlen seda selle pärast, et kui ma jälle kuskile reisimas olen, saan inimestelt alatihti kommentaare stiilis "sul on ikka palju raha, minul küll sellist võimalust poleks"... Minu arvates on see raha jutt puhtalt prioriteetide küsimus! Eriti irooniline ongi just fakt, et sellist juttu kipuvad rääkima inimesed, kellel on kindlasti rohkem raha kui minul. Kui on ikka tõeline soov reisida ja maailma näha, siis loobub Eesti inimene üldjuhul mõnest muust mugavusest. Näiteks nagu uhke auto, geelküüned, iphone või iga kuu uued riided. Mitte et mul midagi nende asjade vastu oleks, lihtsalt, PRIORITEEDID ;)

see pilt võtab tegelikult kokku kõik, 

mis mul reisimise ja raha kohta öelda on

Aga aitab sellest  pikast sissejuhatusest. Räägin nüüd lähemalt, et kus ma siis sellel aastal ära olen käinud ja kuidas mulle meeldis :)

Selle aasta esimene reis toimus juba jaanuari alguses. Tegemist oli all in puhkusega Hurghadas. See oli siis ühtlasi ka minu esimene reis Euroopast väljapoole ning samuti minu ja Antsu esimene ühine reis. Jäime mõlemad reisiga väga rahule, ma läheksin sinna veel, kui ma ainult oleksin nii igav, et igal aastal samas kohas käia :P

Teise väiksema reisi võtsime märtsis ette Stockholmi. Muuhulgas külastasime ka Marina Abramovic-i näitust, kus nägime ka teda ennast! See jättis kustumatu mulje...Varasemalt olime mõlemad mitu korda Rootsis käinud, aga koos veel mitte. Reis toimus märtsi alguses :)

Kolmas reis oli meil taaskord koos ning toimus mai lõpus. Minek oli siis Saksamaale, mis Antsu jaoks oli uus riik, aga minu jaoks ikka nagu kodu :) Reisi käigus tutvustasingi Antsule põhiliselt Münsterit ja rääkisin milline mu elu seal oli olnud. Külastasime ka mu vahetusperet ja teisi lähedasemaid sõpru =)

kes veel ei tea, siis Münster on Saksamaa jalgrattapealinn :)

minu parimad sõbrannad =)

Selle aasta neljas reis algas kohe üks päev pärast Saksamaalt jõudmist. Seekord läksin ma reisile ilma Antsuta, aga kaugeltki mitte üksi. Tegemist oli siis meie kooli lennu reisiga, mis toimus Ungarisse. Ungaris polnud ma varem käinud ning see oli ka põhjuseks, miks ma sinna reisile läksin (üldjuhul väldin bussireise nii palju kui võimalik). Sõitsime läbi paljudest riikidest ja eriti kasulik oli fakt, et enne Ungarisse jõudmist sain jala maha panna ka Slovakkias, mis läheb minu jaoks siis kolmanda uue riigina arvesse! 

minu 5 minutit Slovakkiamaal :D

Aga nüüd Budapestist!

Õigupoolest see linn mind antud postitust kirjutama ajendaski. Ma teadsin Budapestist tegelikult nii mõndagi, sest minu saksa õde Monika elas seal ühe aasta vahetusõpilasena. Lisaks olin ma kunagi lugenud ka "Minu Ungarit", millest jäi meelde, et Budapestis Doonau jõel asub Margiti saar.  Ja see kõik oli piisav, et olla valmis loksuma 4 päeva bussis koos mitte just eriti rahulike ja teineteisega arvaestavate reisikaaslastega :D Ja ma ei pidanud pettuma! Budapest oli imeline. Täpselt nii nagu Monika rääkis <3 Sellest linnast sai automaatselt minu lemmiklinn (es tut mir leid Münster) ja kogu see õhkkond lihtsalt pani mu elama. Nüüd ma ei taha muud kui päriselt sinna kolida :D Olen külastanud mitmeid suuremaid Euroopa linnu, aga sellist meeldivat atmosfääri nagu Budapestis ei ole ma veel kogenud. Mulle meeldis seal kõik! Lihtsalt nii minu linn, ja nende keel on ka äge :)

Kalurite bastion

Gellerti mäel

Doonaul

Ruin baare avastamas

Margiti saarel

See pilt on tehtud kõige ilusamas kohas, kus ma kunagi olen olnud. 

Ja see ei olnud ainult koht ja ilu vaid see oli tunne =)

Loodan, et see postitus innustas Teid reisima ja oma unistusi täide viima! Mõelge, mis on oluline ja võtke elult, mis võtta saab!

Kuidas ma tööd leidsin

Juba enne Tartusse kolimist teadsin ma, et tahan kooli kõrvalt ka tööle minna. Kuna mu kallis sõbranna Aleksandra töötas tol ajal ühes riidepoes, läksin kohe maad kuulama, et kus siis on parem, kas poes või kohvikus (eelnevalt olime mõlemad kohvikus töötanud). Sannu arvas, et poes on klienditeenindajana kindlasti lihtsam, kuna on ainult 2 varianti: sobivat toodet kas on või ei ole. Üldjuhul on kohvikus aga nii, et kui söögi/joogiga midagi on, siis langeb vastutus alatihti just ettekandjale, kes siis olukorra lahendama peab. Riidepoes sellist asja pigem ette ei tule, sest kui konkreetne ese ei sobi, ei saa teenindaja sinna midagi parata. 

Kuigi ma olen töötanud ka kahes erinevas söögikohas, pole ma tegelikult kunagi tundnud, et ettekandjatöö oleks minule. Veel vähem sobiksin ma kokaks. Nii otsustasingi, et Tartus proovin kätt riidepoes. Kuna kolimiseni oli veel aega maa ja ilm, sain seda mõtet üsna kaua seedida. Pool aastat hiljem oli mul välja kujunenud ideaalne ettekujutus uuest ametist ja töökohast. Olles jõudnud Tartusse, hakkasingi aktiivselt tööd otsima. Selgus, et polegi nii kerge leida just sellist tööd nagu ma tahaksin. Aga vähemaga ma ka leppida ei tahtnud. Otsustasin otsida nii kaua, kui saan, et leida töökoht, mis vastaks võimalikult palju minu ootustele. 

Kõige tähtsam oli minu jaoks asukoht. Kuna elame kesklinnas, siis eeldasin, et töökoht peaks asuma kas Tartu kaubamajas, Kvartalis või Tasku Keskuses. Aga nagu elus ikka, laiendati hiljaaegu just Lõunakeskust, mis asub linna teises otsas ja loomulikult otsitakse palju uusi töötajaid just sinna. Iseenesest oleks kõik klappinud, sest valik erinevate poodide ja töökoormuste vahel oli lai. Aga minu, kui väikelinna tüdruku jaoks on üsna masendav iga päev ühistranspordist sõltuv olla (been there done that kui elasin Saksamaal). Otsustasin, et kui muud ei leia, siis lepin Lõunakaga, aga enne vaatan veel ringi.

Teine tingimus oli, et töö peab olema osalise tööajaga, et saaksin ka kooliga tegeleda. Veel parem, kui saaksin ise kuude lõikes töökoormust veidi suurendada/vähendada. Ettekujutus sellisest tööst tundus küll üsna absurdne, kuid ma tean, et tegelikult on palju kohti, kus osalise tööajaga töötajad saavad koormust tõsta. Seega, ei andnud alla!

Kolmandaks sooviks oli tegelikult kõige elementaarsem asi: pood ja seal olev kaup võiks ka mulle huvi pakkuda. Pean silmas, et ilmselgelt on lihtsam tegeleda millegi müügiga, mis mulle endalegi vähemalt natukenegi huvi pakub. Ning lisaks sellele, oli minus veel väike soov, et see võiks olla mõni selline pood, kus käib täpselt parasjagu kliente. Mitte liiga palju, nii, et pood on pidevalt sassis ja korda teha ei jõua/pole mõtet. Aga ka mitte liiga vähe, nii, et kui üks klient siseneb, siis see on nagu päeva kõrghetk. 

Eks muidugi oli mul veel väiksemaid soove ja eelistusi ka. A'la kollektiiv võiks olla nooruslik, tööpäevad võiksid alata peale kella kümmet hommikul jne. Aga nendesse ma juba kinni ei jäänud. Eelistused võivad küll olla, aga siiski tuleb osata realistlikult mõelda ja liiga kaua ei saa ka otsustada =)

Aga vahel elu lihtsalt toob meieni õiged asjad. Niisama lihtsalt kui leidsin sobiva töökuulutuse, kirjutasin valmis ka motivatsioonikirja ja saatsin ära oma CV. Pärast töövestlust sain aru, et just see on see koht, kus tahaksin töötada. Kõik minu "tingimused" klappisid. Ja mitte ainult! Kaetud olid ka minu väiksemad eelistused seoses kollektiivi ja tööajaga! 

Nädalapäevad hiljem saingi kauaoodatud telefonikõne, et ma saan tööd! Olin selle üle väga rõõmus, kuid tegelikult olin ma juba natukene sellega arvestanud ka, sest vestlusel läks hästi ja töökuulutuses oli kirjas, et otsitakse töötajaid. Seega mõtlesin, et miks ma ei peaks siis saama. Hiljem kui läksin oma pabereid tööle viima, sain aga teada, et peale minu ei võetudki rohkem kedagi. Nüüd ma mõtlen, et vedas ikka küll =)

Homme on minu esimene tööpäev ja ma olen sellepärast juba elevil. Loodan, et kõik läheb hästi. Et ma neile ikka meeldin ja et ka mulle seal meeldib :)

Emme sünna

Üleelmisel nädalal tuli mulle ootamatult meelde, et suvi hakkab läbi saama ja seega on lähenemas mu emme sünnipäev. Mulle on alati meeldinud lähedastele kingitusi teha ja tavaliselt tean ma juba varakult ette, mida kinkida tahan, kuid see suvi ja tegelikult terve aasta on olnud nii tegemisi ja tuhinat täis, et ma polnud jõudnud nii kaugele, nagu seda on augusti kuu, veel mõeldagi...Tegelikult on mul potentsiaalseid ideid alati palju, aga ükski neist polnud nagu see õige. Nii lihtne on ju mõelda, mis oleks niisama lahe asi/elamus või mida oleks majapidamises vaja, aga tahtsin et see oleks midagi veelveel paremat ja õigemat. Seega jätkus ajude ragistamine.

Katsusin mõelda mis mu emmele meeldib - lugeda ja aias tööd teha. Noh, raamatut ma eriti kinkida ei oska ja Bauhofi kinkekaart on lihtsalt liiga ebaoriginaalne. Ja siis äkki äkki, suure mõttetöö tulemusena tekkis mul suurepärane idee kinkida emmele hoopis istik. Ja mitte lihtsalt istik, vaid jaapani kirss! Kes veel ei tea, siis jaapani kirsi puhul on tegemist maailma kõige ilusama puuga (loomulikult ka minu lemmikpuu) ja mulle on väikesest peale alati õpetatud, et kinkida tuleb seda, mis ka endale väga meeldib. Lisaks tundus puu nii laheda ja armsa kingitusena. Tean seda, sest ka mulle on ükskord üks puu kingitud ja see on tõesti ilus tunne. Ja veel tuli mulle meelde, et just jaapani kirssi emme ükskord mainis, et ta tahaks juba ammu omale, aga et pole seda veel kuskil müügil näinud. 

Olles ise oma kingiideest nii vaimustuses, hakkasin kohe uurima, kust seda istikut siis saab. Hortese kodulehelt sellist puud ei leidnud. Üleüldse selgus, et päris palju huvilisi on, aga mida pole on puu ise. Lõpuks leidsin ühe müügikoha Keila lähedal, kus on müügil nii jaapani kirss kui ka mitmeid muid eksootilisemaid taimi. Laupäeval, kui olime Antsuga Tallinnas, helistasin ma sinna. Kõik klappis, istikud olid neil tõesti olemas nii me siis käisime ja selle ära tõime. Mis mulle veel eriti meeldis, on see, et istikud olid tellitud Saksamaalt ja minu jaoks on see väga sümboolne, sest just Saksamaal Münsteris nägin ma seda imeilusat puud esimest korda õitsemas. No vaadake ise:

maailma ilusaimad puud

2015. aastal

Mahutasime viieaastase (suhteliselt suure) puu autosse ja sõitsime Antsu maale. Seal kastsin puud ja imetlesin niisama kaasasolevat pilti õitsevast puust :D Kuna emme sünnipäevani oli veel üle nädala aega, siis otsustasime istiku Antsu maale jätta. Panime puule veel aia ka ümber, et maja ümber jalutamas käivad kitsekesed talle liiga ei teeks =) 

Järgmisel reedel sõitsime Haapsallu ja haarasime puu kaasa. Oli teine ilusti vastu pidanud selles üksinduses. Kuna auto oli meil rahvast täis, pidime istiku pagasnikusse panema - no kuidagi ikka mahtus. Haapsallu jõudes viisin puu Beguta juurde kuuri hoiule. Koju ei julgenud viia, sest äkki emme näeb. Pühapäeval tõime lõpuks puu minu juurde. Kuna emme oli koguaeg köögis, siis ei oleks saanud ma seda tavapärasel moel oma tuppa viia. Seega tuli mul mõte, et Ants viib puu sauna eesruumist pööningule ja mina lähen oma toa poolt vastu (teiselt korruselt saab otse sauna pööningule). Ants läks siis pööningule ja ma läksin tuppa, rääkisin veel emmega juttu ja sõin midagi. Lõpuks läksin üles oma tuppa ja hakkasin mõtlema et kuhu see Ants nii kauaks jääb. Siis muidugi tuli meelde, et pidin ju vastu minema ja teiselt poolt pööningu ukse lahti tegema. Päris piinlik oli :D Aga Ants kükitas nagu vana rahu ise koos istikuga pööningul ja ootas mind :D

Õhtul sõitis Ants ära Tartusse ja mina sidusin puule lipsu külge, et oleks ikka kingituse moodi. Tegelesin veel paari teise kingitusega ka, mis ma olin puule lisaks meisterdanud ja lõpuks läksin magama. Hommikul viisin kõik kingitused eesotsas jaapani kirsiga kööki laua peale. Emme oli ikka väga üllatunud puud nähes. Ei osanud ta oodata, et midagi sellist kingin ja veel kööki laua peale sätin :D 

Teised väiksemad kingitused meeldisid emmele ka, aga puu kohta ütles ta nii palju, et tahab nüüd ühe vana õunapuu maha võtta, et saaks kirsi asemele panna. Nojah, tekitasin tööd juurde :D

üllatus :D

lisaks puule tegin ma oma kätega veel vihmakindla "olen aias" sildi ka, sest liiga palju on neid olukordi, kui inimesed tulevad meile tuppa ning otsivad terve maja läbi et emmet leida

 unustades seejuures aeda vaatamise sootuks

sünnipäevalaps =)