Veidi imelik oli endalgi neid sõnu siia kirjutada. Uskumatu, aga valmis see köök lõpuks sai. Tegu on siis Antsu Tallinna korteri köögiga, mille remontimist alustasime koos juba veebruaris.
Alguses oli Antsul plaan välja vahetada VAID kapiuksed, kuid nagu pildilt näha, kukkus see plaan läbi; mõte oli, et mis neist ustest ikka vahetada, las lähevad siis kapid ka. Ja no kui uued kapid, siis peab ju ikka seinad ka korda tegema. Aga pole ju mõtet seinu teha, kui põrand on vana ja kole...
Ühel pimedal pühapäevaõhtul tegime algust. Esimese asjana proovisime ühest seinast vana tapeeti maha kiskuda. Tapeet oli väga korralikult liimitud ja ei tahtnud üldse maha tulla. Kasutasime siis puhast värvirulli ja sooja vett. Sedasi hakkas pealmine tapeedikiht ilusti maha tulema, kuid alumine kiht ja selle all olev kiht ajalehti ei tulnud ikka veel hästi. Nojah, nädal hiljem tõin Haapsalust kaasa pahtlilabidaid. Nende abil läks tapeedi maha kiskumine juba libedamalt, kuid lihtne see siiski polnud. Tegime ühe seina puhtaks ja korraga tundus, et köögis on veel tohutult palju seinu ja veel rohkem tapeeti. Töö näis kohutav. Seega otsustas Ants vahelduseks puhast seina pahteldama hakata. Proovisin ka pahteldamist, aga mul hakkasid sellest randmed valutama (lapsepõlves saadud vigastus). Eks mina siis kraapisin teisest seinast tapeeti edasi. Õhtu lõpuks tundus et oleme nii palju teinud ja vaeva näinud, aga mingit tulemust ikka näha pole.
Alguses olime naiivsed ja kujutasime kuidagi ette, et teeme ühe köögipoole valmis, siis tõstame asjad (pliit, külmik, laud) teise seina äärde ja teeme teise poole valmis. Üsna ruttu sai selgeks, et see küll ei toimi. Liiga keeruliseks osutus teostus ideele teha remonti ja süüa samas ruumis. Ja nii me köögi elutuppa kolisimegi. Kuna pliidi jaoks elutoas vastavat pistikupesa pole, siis elasime mõned päevad selveri valmistoidu peal. Õnneks päästis meid sellest õudusest Antsu vend, kes andis meile laenuks väikese elektripliidi. Nali oli muidugi selles, et tegu oli induktsioonpliidiga ja ühtegi sobivat panni meil loomulikult polnud. Potid õnneks sobisid, niiet esialgu asi seegi. Järgmisel nädalavahetusel pätsasin oma ema köögist ühe panni ja tõin selle Lasnamäele. Lõpuks ometi sai jälle praekartulit nautida :D Lisan veel, et kuna tegu on ühetoalise korteriga, siis ei teinud me järgnevad 2 kuud süüa mitte ainult elutoas vaid ka lausa magamistoas. Kogemus oli igatahes huvitav. Ja palju positiivset ka - kõik hästi käe - jala juures. Peaaegu ei pidanud voodist tõusmagi, et teed keeta või muna praadida. Siiski lisan, et külmkapi transport osutus arvatust keerulisemaks, seega elutoani see ei jõudnudki. Külmik leidis omale koha esikus, loomulikult terve korteri kõige kitsamas kohas.
Meie järgmiseks mureks olid köögikapid. Kõik asjad, mis me alles jätta plaanisime olid juba elutoas või esikus, aga kiiremas korras oli meil tarvis lahti saada köögikappidest. Tegin siis õhtul hilja veel telefoniga paar kiiremat klõpsu ja riputasin pildid Facebooki kuhugi kasutatud mööbli gruppi üles. Kuna tahtsime kappidest ruttu vabaneda, ei hakanud me hinda väga kõrgeks panema. Hommikul ärgates oli telefon punane ja inimesed kommentaariumis pahased, et miks me pole juba nendega ühendust võtnud. See ehmatas mind ikka korralikult ära. Lõpuks ostustasime kapid hoopis Antsu teisele vennale anda, kes tuli juba samal õhtul nendele järele. Ütleme nii, et Facebook on tõesti võimas ja kui kellelgi on tarvis millestki ruttu lahti saada, siis on see just õige koht, kuhu kuulutus üles panna :P
Järgnevatel nädalavahetustel jätkasime tapeedikraapimis - pahteldustööd. Kui mulle tundus tapeediga mässamine kõige kohutavamana, siis pidin oma sõnu sööma, kui aeg jõudis pahtli lihvimiseni. Olukord läks aina hullemaks. Ja veel suurem masendus tekkis mul siis, kui sain teada, et peale lihvimist tuleb uuesti pahteldada ja siis jälle lihvida. Ohjah. Lisaks sellele meeletule tolmule, mis tekkis, on lihvimine ka üsna raske töö. Me uurisime ka lihvimismasina renti, kuid lõpuks otsustas Ants ikka kõik ise käsitsi ära teha. No ma siis toetasin nõu ja jõuga. Jõuga nii palju, et istusin elutoas ja vaaritasin süüa või siis pühkisin tolmu. Ja ehitustolmu saab selles korteris veel tänagi korralikult pühkida.
Vahepeal tundus, et remont ei saa kunagi valmis. Ants oli kogu aeg pikad päevad tööl. Mõnikord jõudis ta alles kell 23 koju ja hommikuti ärkas juba kell 6.30, et enne tööd veel trennist läbi jõuda. Lisaks kõigele oli meil plaanitud veel reis Saksamaale. Seadsime omale eesmärgiks enne reisi algust remont valmis saada. Seda muidugi ei juhtunud, ükskõik, kuidas Ants ei oleks pingutanud. Ja ta pingutas palju. Oli nädalavahetusi, kus ta lihtsalt kella kolmeni öösel köögis nokitses. Siiski tulemust oli näha. Minul olid sellel ajahetkel eksamid ja ma olin suure osa ajast Haapsalus, kuid Antsu pingutuste läbi olid reisi alguseks valmis nii seinad, lagi kui ka põrand. Ehk siis suur ehitustöö sai ikkagi tehtud!
progress
Kui me Saksamaalt tulime, läksin mina kohe uuele reisile ja Ants tuli töölt ära. Seda mainisin ka ühes eelnevas postituses ja tagantjärele võib julgelt öelda, et see oli tõesti ainuõige otsus. Igaks juhuks mainin ära, et remont ei olnud põhjuseks, miks ta sealt ära tuli. Aga tänu sellele hakkasid asjad lõpuks liikuma. Tasapisi tekkis kööki mööbel ja kogu pilt hakkas aina rohkem tervikut välja andma. Kui mina reisilt tulin, oli erinevus ikka väga suur. Ülemiste kappide paigutamisel käis Antsul veel isa ka abiks, aga mina seal enam eriti aidata ei saanudki. Värvisin siis radiaatorit, et ka kuidagi kasulik olla. Üsna keeruliseks osutus veel ka seinaplaatide valik, kuid lõpuks otsustasime ikka meie esimese mõtte kasuks - väikesed heledad ruudukujulised plaadid. Ja tulemus jäi tõesti väga lihtne ja ilus :)
Juba väga varsti saabus päev, mil võisime köögiasjad elutoast jälle ära tuua ja induktsioonpliidi Antsu vennale tagasi anda. Väga lahe oli asju uutesse kappidesse panna. Kuigi kauaks seda rõõmu ei jätkunud, sest veel rutemini saabus päev, mil pakkisime need samad asjad kastidesse ja kärutasime hoopis Tartusse, meie üürika kööki. Huvitav tähelepanek on veel see, et veel tänagi Lasnamäele minnes jalutame esimese asjana alati toidukotiga elutuppa. Midagi selles siiski oli. Köögis elutoa nurgas, ma mõtlen.
minu esimene tass teed uues köögis
tubli ehitusmees nautimas oma esimesi praekartuleid uues äsjavalminud köögis
kell veerand kaks öösel...
Lõppkokkuvõttes tahan ma öelda, et miski pole võimatu isegi kui aega ja raha napib. Tahtejõud on ainus asi, mis eesmärgini viib. Loodetavasti innustas see postitus kedagi oma kodus juba ammu arutatud remondiplaane käima lükkama või poolelijäänud töid lõpuni tegema. Soovin teile jõudu!
Tehke asju ikka südamega!
No comments:
Post a Comment