Köögiremont sai lõpuks valmis

Veidi imelik oli endalgi neid sõnu siia kirjutada. Uskumatu, aga valmis see köök lõpuks sai. Tegu on siis Antsu Tallinna korteri köögiga, mille remontimist alustasime koos juba veebruaris. 

Alguses oli Antsul plaan välja vahetada VAID kapiuksed, kuid nagu pildilt näha, kukkus see plaan läbi; mõte oli, et mis neist ustest ikka vahetada, las lähevad siis kapid ka. Ja no kui uued kapid, siis peab ju ikka seinad ka korda tegema. Aga pole ju mõtet seinu teha, kui põrand on vana ja kole...

Ühel pimedal pühapäevaõhtul tegime algust. Esimese asjana proovisime ühest seinast vana tapeeti maha kiskuda. Tapeet oli väga korralikult liimitud ja ei tahtnud üldse maha tulla. Kasutasime siis puhast värvirulli ja sooja vett. Sedasi hakkas pealmine tapeedikiht ilusti maha tulema, kuid alumine kiht ja selle all olev kiht ajalehti ei tulnud ikka veel hästi. Nojah, nädal hiljem tõin Haapsalust kaasa pahtlilabidaid. Nende abil läks tapeedi maha kiskumine juba libedamalt, kuid lihtne see siiski polnud. Tegime ühe seina puhtaks ja korraga tundus, et köögis on veel tohutult palju seinu ja veel rohkem tapeeti. Töö näis kohutav. Seega otsustas Ants vahelduseks puhast seina pahteldama hakata. Proovisin ka pahteldamist, aga mul hakkasid sellest randmed valutama (lapsepõlves saadud vigastus). Eks mina siis kraapisin teisest seinast tapeeti edasi. Õhtu lõpuks tundus et oleme nii palju teinud ja vaeva näinud, aga mingit tulemust ikka näha pole. 

Alguses olime naiivsed ja kujutasime kuidagi ette, et teeme ühe köögipoole valmis, siis tõstame asjad (pliit, külmik, laud) teise seina äärde ja teeme teise poole valmis. Üsna ruttu sai selgeks, et see küll ei toimi. Liiga keeruliseks osutus teostus ideele teha remonti ja süüa samas ruumis. Ja nii me köögi elutuppa kolisimegi. Kuna pliidi jaoks elutoas vastavat pistikupesa pole, siis elasime mõned päevad selveri valmistoidu peal. Õnneks päästis meid sellest õudusest Antsu vend, kes andis meile laenuks väikese elektripliidi. Nali oli muidugi selles, et tegu oli induktsioonpliidiga ja ühtegi sobivat panni meil loomulikult polnud. Potid õnneks sobisid, niiet esialgu asi seegi. Järgmisel nädalavahetusel pätsasin oma ema köögist ühe panni ja tõin selle Lasnamäele. Lõpuks ometi sai jälle praekartulit nautida :D Lisan veel, et kuna tegu on ühetoalise korteriga, siis ei teinud me järgnevad 2 kuud süüa mitte ainult elutoas vaid ka lausa magamistoas. Kogemus oli igatahes huvitav. Ja palju positiivset ka - kõik hästi käe - jala juures. Peaaegu ei pidanud voodist tõusmagi, et teed keeta või muna praadida. Siiski lisan, et külmkapi transport osutus arvatust keerulisemaks, seega elutoani see ei jõudnudki. Külmik leidis omale koha esikus, loomulikult terve korteri kõige kitsamas kohas. 

Meie järgmiseks mureks olid köögikapid. Kõik asjad, mis me alles jätta plaanisime olid juba elutoas või esikus, aga kiiremas korras oli meil tarvis lahti saada köögikappidest. Tegin siis õhtul hilja veel telefoniga paar kiiremat klõpsu ja riputasin pildid Facebooki kuhugi kasutatud mööbli gruppi üles. Kuna tahtsime kappidest ruttu vabaneda, ei hakanud me hinda väga kõrgeks panema. Hommikul ärgates oli telefon punane ja inimesed kommentaariumis pahased, et miks me pole juba nendega ühendust võtnud. See ehmatas mind ikka korralikult ära. Lõpuks ostustasime kapid hoopis Antsu teisele vennale anda, kes tuli juba samal õhtul nendele järele. Ütleme nii, et Facebook on tõesti võimas ja kui kellelgi on tarvis millestki ruttu lahti saada, siis on see just õige koht, kuhu kuulutus üles panna :P

Järgnevatel nädalavahetustel jätkasime tapeedikraapimis - pahteldustööd. Kui mulle tundus tapeediga mässamine kõige kohutavamana, siis pidin oma sõnu sööma, kui aeg jõudis pahtli lihvimiseni. Olukord läks aina hullemaks. Ja veel suurem masendus tekkis mul siis, kui sain teada, et peale lihvimist tuleb uuesti pahteldada ja siis jälle lihvida. Ohjah. Lisaks sellele meeletule tolmule, mis tekkis, on lihvimine ka üsna raske töö. Me uurisime ka lihvimismasina renti, kuid lõpuks otsustas Ants ikka kõik ise käsitsi ära teha. No ma siis toetasin nõu ja jõuga. Jõuga nii palju, et istusin elutoas ja vaaritasin süüa või siis pühkisin tolmu. Ja ehitustolmu saab selles korteris veel tänagi korralikult pühkida.

Vahepeal tundus, et remont ei saa kunagi valmis. Ants oli kogu aeg pikad päevad tööl. Mõnikord jõudis ta alles kell 23 koju ja hommikuti ärkas juba kell 6.30, et enne tööd veel trennist läbi jõuda. Lisaks kõigele oli meil plaanitud veel reis Saksamaale. Seadsime omale eesmärgiks enne reisi algust remont valmis saada. Seda muidugi ei juhtunud, ükskõik, kuidas Ants ei oleks pingutanud. Ja ta pingutas palju. Oli nädalavahetusi, kus ta lihtsalt kella kolmeni öösel köögis nokitses. Siiski tulemust oli näha. Minul olid sellel ajahetkel eksamid ja ma olin suure osa ajast Haapsalus, kuid Antsu pingutuste läbi olid reisi alguseks valmis nii seinad, lagi kui ka põrand. Ehk siis suur ehitustöö sai ikkagi tehtud!  

progress

Kui me Saksamaalt tulime, läksin mina kohe uuele reisile ja Ants tuli töölt ära. Seda mainisin ka ühes eelnevas postituses ja tagantjärele võib julgelt öelda, et see oli tõesti ainuõige otsus. Igaks juhuks mainin ära, et remont ei olnud põhjuseks, miks ta sealt ära tuli. Aga tänu sellele hakkasid asjad lõpuks liikuma. Tasapisi tekkis kööki mööbel ja kogu pilt hakkas aina rohkem tervikut välja andma. Kui mina reisilt tulin, oli erinevus ikka väga suur. Ülemiste kappide paigutamisel käis Antsul veel isa ka abiks, aga mina seal enam eriti aidata ei saanudki. Värvisin siis radiaatorit, et ka kuidagi kasulik olla. Üsna keeruliseks osutus veel ka seinaplaatide valik, kuid lõpuks otsustasime ikka meie esimese mõtte kasuks - väikesed heledad ruudukujulised plaadid. Ja tulemus jäi tõesti väga lihtne ja ilus :)

Juba väga varsti saabus päev, mil võisime köögiasjad elutoast jälle ära tuua ja induktsioonpliidi Antsu vennale tagasi anda. Väga lahe oli asju uutesse kappidesse panna. Kuigi kauaks seda rõõmu ei jätkunud, sest veel rutemini saabus päev, mil pakkisime need samad asjad kastidesse ja kärutasime hoopis Tartusse, meie üürika kööki. Huvitav tähelepanek on veel see, et veel tänagi Lasnamäele minnes jalutame esimese asjana alati toidukotiga elutuppa. Midagi selles siiski oli. Köögis elutoa nurgas, ma mõtlen.

minu esimene tass teed uues köögis

tubli ehitusmees nautimas oma esimesi praekartuleid uues äsjavalminud köögis

kell veerand kaks öösel...

Lõppkokkuvõttes tahan ma öelda, et miski pole võimatu isegi kui aega ja raha napib. Tahtejõud on ainus asi, mis eesmärgini viib. Loodetavasti innustas see postitus kedagi oma kodus juba ammu arutatud remondiplaane käima lükkama või poolelijäänud töid lõpuni tegema. Soovin teile jõudu! 

Tehke asju ikka südamega!

Kolimine

Paljud küsivad, et kas ma olen juba täitsa Tartusse ära kolinud või millal ma siis kolisin ja kuidas kõik täpselt oli. Minu vastus on et nii ja naa. Kes eelmist postitust lugesid, siis teavad, et pidime juba kohe pärast võtmete kätte saamist mitmeks ööks Tartusse jääma. Aga ega meil siis mingeid asju peale voodipesu küll kaasas polnud. Seega päris kolimine see ju pole.

Kui Antsul esimene töönädal oli, olin mina Haapsalus ja pakkisin oma asju. Riided pakkisin kahte suurde kohvrisse ning ülejäänud asjad kastidesse. See võttis mul aega täpselt 2,5 päeva. Kolmandal päeval hakkasin oma kohvritega Tallinna kaudu Tartusse trippima. Õhtuks jõudsin kohale ja jaksasin teha veel nii palju, et ostsin Jyskist 60 riidepuud. Järgmisel hommikul siis pakkisin oma kohvrid lahti ja riidekapi kokku. Still ei nimetaks seda kolimiseks, kuna riided on küll olulised, aga erilist kodutunnet need siiski kaasa ei too :D Ka Antsul polnud Tallinnast midagi peale sööginõude kaasa toodud.

Sellel nädalavahetusel sõitsime Tallinnasse, et Ants saaks lõpetada seal veel viimaseid toimetusi köögiremondiga seoses. Mina samal ajal siis pakkisin tema asju. Köögi saime valmis, aga pakitud ei saanud. Mis seal ikka. Sõitsime Haapsallu. Õnneks olid enamus minu asjadest juba pakitud. Kuid siiski kulus 4h et kõik täiesti kokku ja auto peale topitud saada. Ütleme nii, et üllatavalt palju mahutab mu pisike mazdalogu. Minu jalgratta ja nõudekasti sokutasime siiski Antsu vanemate ameerika bussi peale. Vahemärkusena mainin, et nad olid siis Beauty raames Haapsalus. Mitte, et  keegi arvaks, et nad selle pärast eraldi Haapsi oleksid pidanud tulema :D Aga see polnud veel kõik! Mazda võimed said viimse piirini proovile pandud, kui lisaks kogu mu kolale mahutasime tagaistmele veel 3 sõpra ja nende suure pesukoti ka. Sõit Tallinnasse kulges ootamatult lihtsalt kui välja arvata mu jalgade ära suremine (olin roolis vaid kuni Haruteeni :D). Igal juhul viisime sõbrad ära ja suundusime Lasnamäele. Seal teostasime viimast pakkimist ja mahutasime kõik Antsu asjad tagaistmele. Nüüd oli juba küll natuke kolimise tunne. Edasi sõitsime Antsu vanemate koju ja haarasime sealt veel eelpoolmainitud nõudekasti - ikka mahtus. Kui lõpuks Tartusse jõudsime oli kell juba südaööle lähenemas. Tassisime umbes poole tunniga kõik asjad tuppa ja läksime magama. 

Eile oli mul au hakata üksinda asju lahti pakkima. Tegelikult ei võtnud me üldse ebavajalikku kraami kaasa, kuna aga korter on siiski kõvasti väiksem ja hoiustamise ruumi pole nii palju kui majas, osutus kogu protsess arvatust keerulisemaks. Proovisin ikka kõikvõimalikud variandid läbi, et leida see kõige praktilisem. Antsu kojutuleku ajaks olid umbes pooled asjad omale koha leidnud ja jätkasime kodu korrastamist veel umbes tunnikese. Rohkem ei jaksanud. Möödus järjekordne öö toas täis pappkaste :D Täna on mul tunne, et saame lõpuks selle pakkimisega ühelepoole. Ma arvan, et siis oleme lõpuks kolinud!

PS! Kuna mul on telefon juba pikemat aega paranduses, siis kahjuks on siia blogisse hetkel päris vähe pilte lisada. Loodetavasti lähiajal see tõsiasi muutub...

Muljeid uuest kodust

Viimasel ajal on elu nii palju muutunud. Peale lõpetamist hakkasime kiirelt endale Tartusse korterit otsima. Põhjuseid, miks meil seda uut kodu nüüd nii ruttu vaja läks, oli mitu. Esiteks tuli Ants juba maikuus töölt ära, seega oli tal vaja alustada uuel töökohal ning selleks, et Tartusse tööd leida, on kõige parem ikkagi ise juba kohapeal elada. Teiseks põhjuseks oli fakt, et umbestäpselt peale jaanipäeva algab üüriturul korralik rebimine ning ka üürihinnad lähevad lakke. Ja meil vedas! Veetsime Tartus 2 päeva ning käisime vaatamas täpselt 12 korterit. Valik oli küll raske, kuid nagu elus ikka, osutus meie lemmikuks korter nr 1 :D

Juba samal nädalal, ehk siis täpsemalt 25.juunil sõlmisime üürilepingu ja võisime sisse kolida. Seda me ka tegime, kuna Antsul oli järgmisel päeval töövestlus. See läks hästi ning tänasega läheb tal juba teine nädal uuel töökohal. Meie õhtud on möödunud poodides kolades ja kodu jaoks vajalikku sisustust otsides. Mööbel ja tehnika oli siin küll kõik kohe olemas, aga oma käe järgi sättimiseks on veel palju pisidetaile puudu, mida muideks polegi nii kerge leida...

Aga korterist lähemalt: asub meie uus kodu siis Struwe tänaval, mis on päris kesklinnas. Üheks selle korteri eeliseks ongi just asukoht. Kuigi kõik korterid, mida vaatasime olid kesklinnas, siis Struwes on hoolimata asukohast kõige vaiksem. Riia tänaval kostis isegi kinniste akendega meeletult müra korterisse sisse.. Teiseks selle korteri eeliseks on kindlasti see, et kõik vajalik (ja ka mitte nii vajalik) on olemas. Ainuke asi, mis oli puudu, oli suuuuur riidekapp, aga selle jõudsime endale juba ühe Tartus elava soomlase käest võileivahinnaga osta. Mittevajalikest pisiasjadest niipalju, et näiteks on meil dušš, millega saab ka raadiot kuulata :D minuarvates on see kõige mõttetum asi siin korteris üldse, sest Tartu kesklinna kortermajades on teadupärast soe vesi minisuuruses boileritega, mis tähendab seda, et pesta tuleb ruttu, või siis külma veega - seega ei näe just erilist otstarvet raadiol :D

Kuna ma olen oma elust suurema osa elanud suure aiaga majas või veetnud suvilas, siis on minujaoks mõned asjad ikka päris uudsed. Harjuda tuleb näiteks sellega, et pesu kuivama viies on vajalik võtta kaasa oma isiklik pesunöör. Mõnes mõttes igati loogiline, kuid samas ka küllaltki veider aknast vaadata, kuidas majaelanikud üksteise järel oma nööre üles seavad ja pärast jälle maha võtavad :D

Üleeile öösel kohtusin esimest korda siin korteris ka ämblikuga. Lootsin küll, et kui elame merest kauemal ja kortermajas, siis neid niipalju pole, aga näe, oli, magamistoas ja päris suur kohe. Sellega ei osanud ma tõesti arvestada, sest Lasnamäel polnud näiteks üldse ämblikke. 

Kokkuvõttes oleme mina ja Ants oma uue ühise korteriga siiski väga rahul. Eks harjuda tuleb igal pool. Minu jaoks on kõige raskem just nende Tartu mägedega harjumine. Kuna Struwe tänav asub samuti mäe otsas, siis olen seda pidevat mäkkeronimist juba üsna palju harrastada saanud..

selline see lõunamaa ilm on