Eelmises osas: Kui aga peremees Antsu peale häält tõstis (sest ta töö ajal mulle korraks appi tuli), otsustasime, et nii me oma reisiaastat veeta ei taha. Õhtul rääkis Ants peremehega, ja ütlesime, et oleme veel nädala lõpuni ja läheme siis ära. Peale seda vestlust muutus peremehe suhtumine kohe, ja ta nimetas Antsu isegi oma sõbraks :D Olime sellegipoolest oma otsuses kindlad ja lahkusime sealt nädala lõpus.
Kuna me polnud uut workaway-d leidnud, otsustasime proovida raha säästmise eesmärgil Couchsurfingut. Sellega vedas kohe ja meie uus host tuli meile lähedalasuvasse linna järele. Sõitsime tema ökosuvilasse, mis asus väga kõrgel mägedes. Tegemist oli äärmiselt huvitava ja teistsuguse kohaga ning see oli kindlasti kogemus, mida me iial ei unusta! Meile anti ööbimiseks lausa eraldi majake ja samuti tegi meie suuremeelne host meile süüa. Kahjuks oli kliima mägedes üsna jahe ja kuna ma olin ka natuke tõbine, otsustasime seal veeta vaid ühe öö.
Järgmisel päeval sõitsime taas alla linna (Icod de los Vinos) ning kolisime ennast ikkagi hostelisse. Selleks hetkeks olin ma juba kõigest nii läbi, et tahtsin vaid sooja dušši ja kohta, kus pikali olla, maksku, mis maksab :D Õnneks oli tegu väga hea majutuskohaga, mis maksis vaid 15€ öö. Esimesel ööl oli meie toas veel üks väga muhe matkasell, kellega oli meil vist kõigi oma reiside pikim vestlus ja jagasime temaga isegi süüa :D Järgmisel päeval läks ta aga loodusesse tagasi ja kedagi asemele ei tulnudki. Väga soodne privaatruum paradiisisaarel, ma ütleks :D Selle hosteli üheks suureks plussiks oli ka väga rikkalik hommikusöök. Lisaks hummusele ja suurele puuviljavalikule pakuti seal ka iseküpsetatud leiba!
Kuna me polnud uut workaway-d leidnud, otsustasime proovida raha säästmise eesmärgil Couchsurfingut. Sellega vedas kohe ja meie uus host tuli meile lähedalasuvasse linna järele. Sõitsime tema ökosuvilasse, mis asus väga kõrgel mägedes. Tegemist oli äärmiselt huvitava ja teistsuguse kohaga ning see oli kindlasti kogemus, mida me iial ei unusta! Meile anti ööbimiseks lausa eraldi majake ja samuti tegi meie suuremeelne host meile süüa. Kahjuks oli kliima mägedes üsna jahe ja kuna ma olin ka natuke tõbine, otsustasime seal veeta vaid ühe öö.
Meie metsamajakene
Metsatulekahju üle elanud kanaari männid
Kanaari mänd on vastupidav metsatulekahjudele ning on visa põlema, kuna sel on paks koor. Kanaari mänd võib metsatulekahju korral põleda süsimustaks, kuid juba mõne kuu pärast kasvavad puule väikesed okkatutid ning tasapisi ka uued oksad. Kanaari mänd on taimeriigi omamoodi Fööniks. - Allikas: http://tenerifesiesta.com/news/mannid.php#.XqlfVp4zapo
Icod de los Vinos
Saime taaskord botaanikaaeda ja koopaid külastada =)
Maailma vanim draakonipuu!
(u 800-1000 a vana)
Kuna Tenerife on vulkaaniline saar, on kõikides sealsetes randades must liiv.
Välja arvatud ühes turimikuurorti rannas, kuhu toodi liiv kohale Aafrika kõrbest...
Must liiv on minu meelest nii ilus. Väga raske on aru saada, miks nad selle välja vahetasid :D
Veetsime Icod de los Vinoses kolm päeva ning peale seda otsustasime sõita Puerto de la Cruzi, mis on tuntud kui sakslaste kuurort Tenerifel. Puerto asub Icodist vaid 30km kaugusel, kuid juba linna sisse sõites oli näha selle koha erinevust ja saksapärasust :D Samuti kuulsime tänavatel peaasjalikult saksa keelt. Linn asus mägede suhtes väga heas kohas, kus polnud eriti pilvi ning otsustasime, et siin läheme lõpuks randa! Esimesel päeval otsustasime aga kõigepealt linnaga tutvuda.
Puerto de la Cruz
Vulkaani tipp paistab =)
Teisel päeval võtsime lõpuks ette oma kauaoodatud retke Teide rahvusparki. Nimelt soovis Ants käia ära El Teide vulkaani otsas. Kohale jõudes selgus aga, et suure tuule tõttu on köisraudtee suletud ning üles matkata poleks ka enam jõudnud. Sellest oli muidugi kahju, aga midagi pole teha. Kaugemalt nägime ju vulkaani ikkagi ära :) Võtsime siis hoopis ette ühe Teide rahvuspargi paljudest matkaradadest. Tee oli tõeliselt nauditav. Ilm oli ilus (all polnud tuult), maastik oli võrratu ja õhk värske. Minu jaoks oli see ka kõige kõrgem punkt, kus ma kunagi käinud olen. Ning meie mõlema jaoks esimene kord vulkaani ja laavaväljasid näha. Õhtul hostelisse tagasi jõudes olime siiski väga õnnelikud ja rahul, sest see oli hoolimata taksistustest olud meie senise reisi parim päev!
Meie matkarada laavaväljade keskel :)
Seal ta on!
Ainsad lilled, keda rahvuspargis nägin :D
Tehtud! :D
Tolsamal õhtul pidi pealinnas (ja ka teistes saare linnades) toimuma karnevali suurüritus ning otsustasime ka Puerto karnevali vaatama minna. Väga väga kiiresti oli aga õhk õues paksuks läinud ja meie öeldi, et kaliima on tulemas. Samuti tuli info, et karneval jääb selle tõttu ära ning kõik olid väga nördinud ja segaduses. Kuna veel oli vaikus enne tormi, otsustasime siiski linna jalutama minna. Karnevali tõesti ei toimunud ja inimesed lonkisid kurvalt oma kostüümides tänaval ringi... Meie tunniajase jalutuskäigu jooksul oli ilm väga kiiresti palavaks läinud (kell 22 õhtul). Õhk oli kuiv ja ka kurk kuivas ning linnatulesid ei olnud enam rannalt näha.
Lühidalt öeldes kutsutakse kaliimaks Sahara kõrbest tulevat liivatormi, mis täidab Kanaari Saarte õhu imepeenikese liivatolmuga ning muudab ka ilma palavaks. Tavalise talvise 18 kraadi asemel tõusevad temperatuurid isegi +30 kraadini. Kaliima on eriti ohtlik astmahaigetele. Läksime tagasi hostelisse ning umbes tunni möödudes tõusis meeletu tuul. Seekordne kaliima oligi eriline just suure tuule poolest. Hostelis olid ühisruumid pealt lahtised ning kõik pinnad kattusid liivatolmu kihiga. Terrassil lendasid kõik taimed ja mööbel laiali ning isegi värvi peksis see liivane tuul seintelt maha..
Järgmisel hommikul oli olukord ainult halvemaks läinud... See oli meie viimane päev Puertos ja saime aru, et rannapäevast ei tule küll midagi välja. Võtsime ennast kokku ja läksime läbi selle meeletu tormi 1,5km kaugusel asuvasse bussijaama. Teekond oli äärmiselt raske ja ohtlik, sest igasusugust sodi lendas. Eriti ohtlikud on murdunud palmilehed, mis on väga suured ja rasked ning meeletult teravad. Tuul oli vahepeal nii tugev, et lihtsalt puhus mind teelt ära ning pidin tänavapostidest kinni hoidma (lootes, et need kindlalt maa küljes kinni on :D). Lõpuks jõudsime bussijaama ning meile avaldati lootust, et saare lõunaosas on ehk tuul vaiksem. Sõitsimegi lõunasse. Õhk oli paks ja nähtavust polnud..buss rappus maanteel selle tugeva tuule käes.
ava pilt ja leia mägi
Saare lõunakuurortisse Los Christianosesse jõudes tundus sealne olukord tõesti veidikene parem ning meil õnnestus kiirelt poes ära käia. Hosteliga meil kahjuks ei vedanud. Ainsad vabad kohad olid kallis ja kulunud hostelis koos imeliku teenindusega. Lisaks oli tegu nö "lahtise hosteliga", kus otse terassilt läheb tubadesse ja mingeid tihendeid ustel/akendel polnud. Seega tuli kogu liivatolm meile otse magamistuppa. Ainuke kinnine ruum selles hostelis oli tualett. Olla oli väga raske, sest lisaks sellele, et õhku polnud, oli ka väga palav. Kuigi koroona polnud siis veel Hispaanias üldse levinud, olid maskid tervel saarel juba otsas. Inimesed kandsid neid selleks, et vähendada liivatolmu sattumist hingamisteedesse. Vastu õhtut läks olukord aga veelgi hullemaks ning lugesin Tenerife eestlaste grupist, et õhukvaliteet on muutunud tervisele väga ohtlikuks. Kui näitaja on üle 300, on tegemist ohtliku olukorraga. Meil oli näitaja aga juba pea 600.
hostelis...
Öö möödus väga raskelt. Magada ei saanud meist eriti keegi. Ainus, mida teha saime, oli pidev vee joomine ja kurgu niisutamine. Seisin koos teistega keset ööd hosteli terrassil ja lihtsalt vaatasin tormi. Sellel hetkel oli mul väga suur hirm, sest kõrvalsaarel Gran Canarial oli olukord veel hullem. Nimelt olid seal lisaks kõigele ka suured tulekahjud. Tuul levitab tuld kiiresti edasi. Selleks hetkeks oli tuli lahti ka juba Puerto de la Cruzis - samas linnas, kust olime hommikul tulnud. Kuna ka lennu- ja laevaliiklus oli suletud, tekkis täielik vangisolemise tunne ja paanika. Seisin seal rõdul ja proovisin end kuidagi rahustada. Isegi hingamisharjutustest polnud kasu, sest nende tegemine nii eluohtlikult halva kvaliteediga õhu puhul pole just kuigi mõistlik...
