Kuigi ma olen Läänemaa Ühisgümnaasiumi ja tegelikult kogu Eesti koolisüsteemiga väga rahul, tunnen siiski, et vajan veidi aega, enne kui kohe edasi torman. Isegi karjäärinõustamises soovitati mul vaheaasta võtta. Selge, võtan. Sest tõesti, milleks minna ülikooli, kui ma nagunii ei suudaks valida kõigi nende erialade ja koolide vahel, mis mind huvitavad. Ma arvan, et oleksin erialavaliku väga uisapäisa teinud ja pärast esimest aastat sealt ära tulnud. Olen selline inimene, kes vajab konkreetset eesmärki ja kes ei oska asju teha lihtsalt tegemise pärast ja ülikooli minna lihtsalt minemise pärast. Tunnetus peab ikka õige olema :)
Ainus asi, mida ma olen alati teadnud ja tahtnud, on õppida floristikat. Ja nii otsustasingi minna Räpina Aianduskooli kaugõppesse seda õppima. Minu arvates on see ideaalne lahendus; ma saan oma vaheaasta ja hingetõmbeaja ning samas saan ka midagi ära teha, mida ammu olen tahtnud.
Tegelikult on see minu tavaline muster. Samasuguses olukorras olin ka peale põhikooli. Lihtsalt ei jaksanud ega tahtnud enam tuimalt tuupida. Motivatsioon oli täiesti maas ja mõtlesin tõsimeeli minna Soome koristajaks. Kuigi ambitsiooni oleks iseeneset olnud, siis ilma motivatsioonita pole sellega midagi peale hakata. Õnneks läksid asjad nii, et sattusin järgmiseks õppeaastaks hoopis Saksamaale vahetusõpilaseks. Ma ütleksin, et see mind päästiski. Ei hakka pikalt heietama, et mida kõike ma seal siis kogesin, aga olgu öeldud, et sain aru, et Eesti koolisüsteem on üks parimaid Euroopas. Kõik muudkui vinguvad, aga palun, minge ja proovige siis kuskil mujal :)
Igal juhul juba pärast esimest kuud saksa koolis mõistsin, kui väga meil eestlastel on vedanud. Hakkasin kogu olukorda teistmoodi nägema ja minus tekkis kindel plaan ja tahe minna edasi gümnaasiumisse. Ja nii ma selle aastakese seal Saksamaal siis selleks valmistusingi. Õppisin väga palju, aga mitte neid asju, mis õppekavas olid, vaid neid asju mis mind huvitasid ja mis mind reaalselt arendasid. Ning kui lõpuks Eestisse jõudsin, viisin paberid oma vanasse koolimajja tagasi ja järgnevad 3 aastat möödusid huvitavalt, harivalt, ja endast 100% andes.
Minu nipp ongi see, et tegutseda tuleb eesmärgipõhiselt. Algselt tahtsin lihtsalt kasutada ära neid võimalusi, mis mulle Eesti riigi poolt on antud. Siis aga nägin, et mul läheb päris hästi ning umbes 11. klassi lõpus hakkasin ka vaikselt medali peale mõtlema. Eks see on tõsi küll, et puhtalt tunnistusega ei tee elus midagi, et inimene ise on ikka oma edu võti (ja sellises vaimus meid 3 aastat ka õpetati). Aga seda ma küll ütlen, et õppima see medal mind motiveeris.
Aga ma pean ütlema, et sõprade-tuttavate kommentaarid mu koolivaliku kohta on igati positiivsed. Eks see on muidugi eestis ainulaadne kool ka. Eriti positiivset tagasisidet olengi just saanud oma endistelt õpetajatelt ja inimestelt kes mind hästi tunnevad. Niiet see ei saanudki olla vale otsus =) Küll ma sinna ülikooli ka jõuan!
Varsti kirjutan ka lähemalt oma esimesest koolinädalast =)
Tehke oma otsuseid ikka südamega!
No comments:
Post a Comment